Hommikune ärkamine on kõige raskem, tunne on nagu peaks kooli minema.
Tänane tööpäev ei olnud raske, küll oli aga väsitav, kuna tööd oli suht vähe. Kui võrrelda seda eelmise päevaga, siis töö oli palju sujuvam. Anti üks töö kätte ja kohe oli ka uus välja mõeldud. Oli ka uusi nägusid köögis ja mõnel töölisel oli viimane tööpäev. Täpselt sama moodi kui eile, saime peale lõunasööki kohe koju ära minna.
Tekkis ka täna tööjuures huvitavad hüüdnimed, nagu näiteks kobe kann ja pikk nina, pikk nina oli tegelikult juba eile, aga unustasin seda eelmises kirjas mainida. Need on ühed noored kelnerid, kes käisid meid seal vahepeal piilumas. Samuti ei sa mainimata jätta seda, et köögimeeskonnal on huvitavad harjumused juures, kaks kokka näiteks vilistavad kogu aeg ja üks nais kokk laulab alati kui ta midagi teeb.
Marju on meil super sibula tükeldaja, kuna temale juhtub kogu aeg see sama töö ja ta ei hakka nutma ka kui ta seda tööd teeb.
Me õppisime ka uue sõna, see on vist ainuke mida me öelda oskame, persze - muidugi.
Kui me lõpuks koju jõudsime, ootasime kella neljani, et saada kokku Ildikoga . Täna käisime siis linna südames, kus asub peasild, mis oli super ilus, kui selle tuled põlema pandi. Nägime ära ka uhke parlamendi hoone, mida ei anna võrreldagi meie omaga. Muidugi oli kaugelt ära näha presidendi ööbimis koht.
Need kõik majad asusid muidugi Donau jõe ääres. Selle jõe ääres oli meil võimalus näha ka võrratult ilusat lossi.
Tänane päev oli suht väsitav, ning sellepärast me ei käinudki eriliselt palju ringi, Ildiko tahtis meile näidata Donau jõge ja seda pea silda.
Aga nagu ütleb üks kuulus lause: Üks pilt ütleb tuhat sõna! :)
No comments:
Post a Comment